Tunnistused

Minu nimi on Andrei, olen 35 aastane, 10 aastat tagasi hakkasin uskuma Jumalat. Minu lapsepõlv oli kerge, olin hellitatud laps, tegelesin spordiga, sain boksis meistriks, siis saadeti mind armeesse, päästsin põgenikke Suhhuumis, Batuumis jne. Jumalat ma ei uskunud, olin täielik ateist. Tulin tagasi armeest, hakkasin taas tegelema spordiga. Selleks ajaks oli mu õde juba saanud usklikuks, lõpetas ususeminari ja käisid mulle peale, et ma hakkaksin ka uskuma kuid mina eitasin, ütlesin, et Jumalat ei ole. Jumalale muidugi selline asi ei meeldinud, ta hakkas murdma minu uhkust ja kangekaelsust. Ma sattusin väga kitsastesse olukordadesse, ma jäin ilma oma korterist Moskvas, mu sõbrad jätsid mind maha, hakkasin jooma ja kaklema ning lõpuks sõitsin tagasi külasse, kus ma õppisin. Sain tööle sovhoosi kuid Jumalat ma ikka ei uskunud vaatamata sellel, et õde ja ema mulle sellest koguaeg rääkisid. Ma jätkasin joomist, mitte palju aga jõin ja kaklesin ning tegin ka tööd. Kord kui ma käisin kodus emal külas, pani ta mulle vaikselt kotti raamatu ”Rist ja pussikangelased”. Ma ei teadnud, millest see raamat räägib, tulin koju ja kuna mul teha polnud midagi, siis võtsin ja lugesin selle raamatu läbi. Jumal puudutas mind selle raamatu läbi kuid uskuma ma veel ei hakanud. Ma tulin ära töölt, jäin koju, jätkasin joomist selliselt, et ema viskas mind kodust välja joomise pärast. Ma tahtsin oma elu lõpetada enesetapuga. Olin joonud, lasin vanni vett täis, mõtlesin, et võtan žileti ja lõikan veenid läbi. Kuid siis tuli mulle meelde, et olin kuskilt kuulnud, et enesetapjad lähevad põrgusse. Ma hakkasin mõtlema selle üle ja mul tekkis hirm. Mul ei jäänud muud üle kui vannist välja ronida ja minna kohaliku pastori juurde. Panin end riidesse ja joonud, nagu ma olin, läkisingi pastori juurde, ja ütlesin: ”Ivan, Mihhailovitš, mis ma pean tegema, ma olen täitsa tupikus omadega? Kõik ütlevad minust lahti, sõpru mul enam pole, kõik on joodikud ja mina olen samasugune nagu nemad.” Ta soovitas mul pöörduda Nelipühi kirikusse, kirjutas aadressi ja ma sõitsin ära. Ja nii ma hakkasingi uskuma Jumalat, tulin kirikusse, parandasin meelt ja hakkasin teenima Jumalat. Kuidas ma sattusin Astrahani? Mind kutsuti külla Astrahani kuuks ajaks, aga Jumal juhtis nii et ma jäin 5 kuuks. Arvatavasti oli see Jumala plaan, et ma kohtuksin Matveiga, misjonäriga Eestist ja teeniksin selles koguduses. Praegu aitan ehitada katlamaja, et oleks võimalik kirikut kütta talvel. Kui Jumal tahab, siis ma jään siia, et siin teenida seda kogudust, kuid ma tean, et mul tuleb minna korraks veel tagasi, et vormistada mõningad dokumendid ning läbi rääkida minu pastoriga.

Andrei Astrahanist Venemaalt